Artiklid
Kokkupandavad sõidu- ja veoautod

 Alustuseks

 

            Enne, kui tormata poodi oma esimest mudelit ostma, võiks enda jaoks läbi mõelda, mida täpsemalt koguma või ehitama hakata. Samuti oleks mõistlik teha väike taustauuring sellest, mida üldse osta tasub. Enamikel juhtudel poes karpi avada ei lasta, kuid sisu võib valmistada ebameeldivaid üllatusi. Selle vältimiseks ongi kasulik enne rahakotiraudade avamist välja uurida, mida ostate. Paljud komplektid ei pruugi algajale üldse sobida – on põhjuseks siis konkreetse mudeli liigne koostekeerukus või ebapiisav kvaliteet. Ei ole olemas üheseid kriteeriume, mille järgi head ja halba mudelit eristada. Igal tootjal on oma „apsud“ olemas. Alljärgnev püüab aga lahti seletada, kuidas ja mida sellise hobiga alustamine enda jaoks kujutab.

 

Mida „plastikmudel“ endast kujutab

 

            Plastik-, ehk liimitav- või kokkupandav mudel on enamasti stüreeni nimelisest plastikust survevalu meetodil valmistatud detailide kogumik, millest saab koostada mudeli. Detailid on üldjuhul karbis „restide“ küljes ja nummerdatud järjekorras. Et toorikust mudel valmis ehitada, on vaja detailid restide küljest eemaldada, kokku liimida ja värvida.

 

Teema valik

 

            Nagu juba eelpool mainitud, tuleks enne alustamist välja mõelda, millega tegelema hakatakse. Milleks see vajalik on? Kui kõike valimatult kokku osta, võib ühel hetkel tekkida moment, kus teil on virn karpe, mille sisu enam huvi ei paku, kuid võib-olla on mudeli väärtus ajas langenud või on temast muul moel keeruline vabaneda. Hoopis tülikam on aga müüa juba valmis mudelit, mis enam ei sümpatiseeri. Samuti on enamikel mudelistidel probleeme oma mudelite äramahutamisega. Olenevalt mõõtkavast võib valmis mudel võtta päris palju ruumi. 1/24 mõõdus veoauto koos haagisega on näiteks umbes meetri pikkune!

Kindel teemade ring aitab sellist olukorda mõneti vältida. Mida täpselt koguda on juba igaühe enda valik. Teemade ring on väga lai, et mitte öelda lõputu: Margi, päritolumaa või piirkonna, ajastu järgi. Kogutakse ka näiteks filmidest pärit tehnikat. Samas keegi ei saa keelata osta just seda, mis parasjagu meeldib.

 

Esmased tarvikud

 

            Kerge ülevaade sellest, mis peaks kindlasti töölaual leiduma, et ühest toorikust korralik mudel valmis ehitada. Esmalt siiski töölauast. Hädapärast saab mudeleid ehitada ka näiteks arvutilaua taga, kuid „oma nurk“ on siiski parem. Eriti oluline on hea valgustus. Samuti peaks töökoha ligidal olema mõni aken, mida vajadusel avada või mõni muu ventilatisooni võimalus, sest liimi- ja värviaurud on mürgised!

Hädavajalikud on järgnevad tööriistad:

Nuga – esialgu sobib tavaline vaiba- või kipsinuga. Hiljem saab endale juba meelepäraseid skalpelle või spetsnuge juurde osta.

Liivapaberid – valikus umbes 320 – 1200. Jämedamat paberit pole vaja, peenemaid ka esialgu mitte. Kuigi värvi poleerimise eeltöödeks on ka 1200 liiga jäme.

Pinsetid – igati kasulikud abimehed väiksemate detailide paigaldamisel.

Viil(id) – loomulikult ei räägi me pool meetrit pikkadest rauaviilidest, kuid komplekt muukviile on igati tarvilikud. Samuti leiavad kasutust ühekordsed küüneviilid.

Mõõteriistad – esialgu piisab ka tavalisest joonlauast. Soovitavalt metallist. Halba ei tee ka nihik.

Pintslid – värvimiseks – elementaarne. Valik on aga väga lai ja endale meelepärase tööriista valib iga inimene ise. Kindlasti ei sobi nn. guašipintsel. Pigem peab pintsel ikkagi võimalikult pehme karvaga olema.

Esimese mudeli saab eelmainitud tööriistadega kokku küll, kuid see pole kaugeltki kõik. Kui hobi meeldib ja pikemalt tegeletakse, lisandub ajapikku tööriistu ja vahendeid juurde. Kõik korraga ära osta oleks aga mõttetu, sest mõnd riista ei oskaks algaja võib-olla kuskil kasutadagi.

 

Kui esmased tööriistad olemas, tuleks vaadata „keemia“ poole.

 

Liim – spetsiaalne mudeliliim on vajalik, et teie koostatud asi ka sellisena koos püsiks, nagu te ta alguses plaanite. Enamik mudeliliime mitte ei „liimi“ kahte pinda omavahel klassikalisel moel, vaid sulatavad plastiku kokku. Sarnane effekt kui keevitamisel. Eesti poodides on enam levinud kaubamärkideks „Humbrol“ ja „Revell.“ Abiks on ka „sekundiliimid.“ Osad mudelistid eelistavad viimast kogu mudeli koostamisel, kuid see on juba iga inimese „maitse asi.“

Värvid – mudeli koostamisjuhendis on kirjas, milliseid värve antud komplekti juures tarvis läheb. Müüakse spetsiaalseid mudelivärve. Suuremad pinnad, näiteks kere, oleks soovitav värvida aerosoolvärviga (Spray). Hiljem võib juba soetada spetsiaalse aerograafi koos kompressoriga.

Lahusti – vastavalt värvidele müüakse ka sobivaid lahusteid, kuigi enamikul juhtudel sobib edukalt ka tavaline lakibensiin. Et kindel olla, tuleks uurida, mis baasil värviga täpselt tegu on ja siis valida vastav lahusti. Kasutada võib ka „kangemaid“ asju, näiteks atsetoon ja nitrolahusti, kuid arvestama peab, et need on ka märksa mürgisemad.

Pahtel – jällegi, müüakse spetsiaalseid mudelipahtleid, mida võiks soovitada. Kasutatakse ka autopahtleid. Ehituspahtel ei ole siinkohal kuigi adekvaatne.

 

Kust osta?

 

            Eestis ei ole kokkupandavate tsiviilautode valik just kõige parem. Pakutakse vaid üksikuid tootjaid ja sedagi suhteliselt kaootiliselt. Kõige kindlam viis saada seda, mis parasjagu huvi pakub, on siiski läbi interneti. Kui aga ise ei taha, julge või oska interntist endale asju tellida, võib alati abipalvega pöörduda internetifoorumisse www.plastikmudel.net Samasse võrgukeskkonda võib pöörduda ka sel juhul, kui ikkagi soovite üle vaadata Maarjamaal asetsevad mudelipoed. Kuigi neid ei ole liiga palju, läheks kõigi siin ülesloetlemine pikaks.

 

Lõppu

 

            Põhitõed said kirja, kuid koos iga järgneva mudeliga lisandub teadmisi, kogemusi, uusi avastusi ja töövahendeid. Teadmiste ja nippide baas on meeletu, kõike kokku kirja panna oleks ilmselge liialdus, et mitte öelda võimatu. Ja nii ehk naa polegi kõike võimalik tekstist selgeks õppida, paljud asjad peab enese käel läbi proovima.

Meeldivat avastamist mudelimaalimas!
 
Sissejuhatus stendimudelismi

Stendimudelismi valdkonda kuuluvad koopiamudeleid, mille eesmärk on võimalikult täpselt kopeerida mõnd reaalselt eksisteerivat masinat. Stendimudelid ei lenda, sõida ega uju, vaid üldjuhul kaunistavad nende omanike riiuleid.
Mudelid jagunevad omakorda kahte suuremasse kategooriasse: valmis mudelid, mida saab lihtsalt kollektsioneerimise eesmärgil osta ja sellised mudelid, mille kallal on vaja vaeva näha, et komplektis olevast toorikust või lähtematerjalist saaks korralik koopiamudel.
Ent ka valmis mudeleid ehitatakse tihti kas endale meelepärasemaks või detailsemaks.
Valmismudelite kollektsionäärid tavaliselt siiski vaid koguvad mudeleid.
Mudelism on üsna populaarne hobi, alustamiseks peab olema eelkõige huvi asja vastu ja juba sellega seonduvalt ilmneb, milliste mudelite kogumine kõige rohkem südamelähedane on.
Nii ongi enamikel kollektsionääridel oma kindel suunitlus, mida nad järgivad. Näiteks kogutakse tihti mõne kindla riigi või perioodi tehnikat.
Sama lugu on ka nende mudelitega, mida ise koostada või valmistada tuleb.
Tänapäeval on saadaval väga kõrgel tasemel valmistatud komplektid, mis kujutavad endast valmis detailide kogumit mingi konkreetse masina mudeli koostamiseks.
Enimlevinud on survevalu meetodil stüreenist valmistatud komplektid, kus detailid on raamide/restide küljes.
Koostamiseks tuleb detailid raamide küljest lahti lõigata, omavahel kokku liimida ja ära värvida.
Edasi oleneb kõik juba sellest, millisel tasemel koopiat saada soovitakse.
Mudeli võib kokku panna "otse karbist", samas võib originaalile vastavuse suurendamiseks teha suuremaid või väiksemaid täiendusi, samuti võib seda ümber ehitada sama masina mõne teistsuguse modifikatsiooni saamiseks.
Väga paljudele kokkupandavatele mudelitele pakutakse detailsuse suurendamiseks komplekte, nagu näiteks fotosöövitused.
Need kujutavad endast õhukesele metallilehele happega graveeritud detaile, mis enamasti on nii miniatuursed, et nende survevalu meetodil valmistamine
oleks praktiliselt võimatu. Samuti ei pruugi karbi sisu alati väga täpne olla, võrreldes reaalse masinaga. Sellisteks juhtudeks pakutakse epovalu komplekte, mis võimaldavad kas suurendada mudeli vastavust originaalile või valmistada oma mudelile täiskomplektse interjööri. Samasse kategooriasse liigituvad ka metallist valmistatud kahurite ja kuulipildujate torud ning militaartehnikale mõeldud eraldi lülidest koostatavad roomikud. 
Seega pakutakse väga paljusid erinevaid komplekte, mille  abil saab oma mudeli võimalikult originaalilähedaseks muuta.
Eraldi tööstuseks on saamas ka mudeliehituse tarvikute tootmine, alates elemantaarsetest vahenditest nagu noad, liimid ja värvid, kuni väga spetsiifiliste tööriistade ning kemikaalideni, millega mudeliehitaja tegevus efektiivsemaks muuta. Näiteks lahused, millega vesipilte töödelda, et nad paremini pinnale kinnituks või imepeened puurid, mille läbimõõt algab lausa 0,2mm-st, spetsiaalsed pintsetid, pintslid, värvid ja veel ja veel ja veel.... Nimekiri tuleks vist lõputu.

 

 

Mudelid ise jagunevad laias laastus kahte suuremasse kategooriasse: tsiviil- ja militaartehnika.
Tavaliselt tegeletakse kas ühe või teise kategooria mudelite kollektsioneerimisega, kuigi see on igaühe vaba valik - keegi ei saa ju keelata koguda seda, mis huvi pakub.

 

 

Teine suurem alajaotus liigitab mudelid mõõtkava järgi. Mõõtkava määrab kindlaks, kui palju on mudel väiksem päris masinast.
Stendimudelismis kasutatavate mõõtkavade väljakujunemine on toimunud päris pika aja jooksul ja nii on tekkinud mitmed traditsioonilised seosed erinevate mõõtkavade ja mudelitüüpide vahel. Kuna mudeliehitus, nagu me seda tänapäeval tunneme, kujunes välja Ameerikas ja Inglismaal, siis oli aluseks tollimõõdustik. Ent tollimõõdustikus ei sisaldu suuremas ühikus mitte 10 väiksemat ühikut, nagu meetermõõdustikus(1m = 10dm = 10cm = 10mm), vaid 12 ühikut. Seega on ühes jalas 12 tolli. Omal ajal otsustati, kui mitmele jalale päris masinal hakkab vastama kui mitu tolli mudelil. Kusjuures inglased otsustasid, et kuuele jalale hakkab vastama üks toll, mis annab mõõtkavaks 1:72, ent ameeriklased otsustasid suurema kasuks: 4 jalale vastab üks toll, mis annab mõõtkavaks 1:48. Need on enamlevinud mõõtkavad lennukimudelite juures, kuigi nendes mõõtkavades pakutakse ka palju militaarmudeleid. Üks „puhtalt“ meetermõõdustikust pärit mõõtkavadest on 1:35, mis on militaarmudelite kollektsioneerijate seas üks populaarsemaid. Laevamudelitega tegelejatel on palju erinevaid mõõtkavasid, enamus neist on kolme- või ka neljakohalised, kuna näiteks 1:35 mõõtkavas valmistatud ristleja ei mahuks tuppa äragi, riiulist rääkimata.
Automudelite kollektsioneerijate üks lemmikuid – 1:43 mõõtkava – alustas võidukäiku 1923 aastal, kui Andre Citroën hakkas „päris“ autode kõrval müügiks pakkuma ka nende mudeleid, mis olid valmistatud kahes mõõtkavas, 1:11, mis on tänaseks haruldane ja 1:43, mis on seevastu väga levinud. Palju erinevaid automudeleid pakutakse ka teistes mõõtkavades, 1:24 valmistatakse enamjaolt Euroopas, 1:25 peamiselt Ameerikas, samuti on laialt levinud 1:18 mõõtkava.
Raudteemudelite juures on traditsiooniliselt üks tuntumaid mõõtkavasid „H0“, ehk 1:87, kuigi ka selles valdkonnas on palju erinevaid valikuid.

 

Kuidas täpselt ja miks mingid mõõtkavad on tekkinud ja paika jäänud oleks juba teine ja pikem jutt.

 
 

Küsitlus